:format(webp)/nginx/o/2024/12/09/16534529t1ha498.jpg)
Galerii Art & Tonic üks eripärasid on väljapanekud, kus on dialoogi seatud eri põlvkondade kunstnikud, näiteks Helle Vahersalu ja Teele Ülesoo, Marge Monko ja Johan Huimerind, Sirje Runge ja Sandra Sirp, Peeter Allik ja Robin Nõgisto. Seekord on näitusel Malle Leisi ja Anne Kõuhkna pilte.
Anne Kõuhkna loomingut nägin nüüd esimest korda ja kibelesin just sellest kirjutama, eelkõige koloriidi omapäraselt tiheda ja nüansirikka läbitöötamise tõttu. Midagi sellist ei tule mul varasemast kunstiloost silme ette. Värvipaletis domineerib roosa ja lilla ning salapärane õrnus meenutab mulle rokokood.
Näitusesse süvenemisel hakkas paeluma mingi ebamaisus ja sümboolika, mis on kohati tugevamgi kui pärissümbolistidel. Maalide tegelasteks on naised, unenäoliselt haprad keset sümbolkujundeid, lilli ja linde, keset naiste lemmikmaailma avaldub rikas tundeelu.
Taeva poole
Üks teemasid on pöördumine taeva poole. Kõige otsesemalt maalis «Abikäsi», kus inimest tuleb aitama taevast lendav kaunis lehvivas seelikus naine. Maalis «Kuupuna» vaatab naine, pea heidetud seljale, kinnisilmi taeva poole ja talle heiastub hiigelsuur Kuu. Ühenduse saamiseks taevaste jõududega on naisele appi tulnud lind ja haaranud naise oma embusse nii võimsalt, et kunstnik Rauno Thomas Mossi arvates tuleks teda nimetada hingelinnuks.
Maalis «Püha» vaatavad taevasse Aadam ja Eeva ning seal hõljub midagi erilist – päikese külge klammerdunud linnukujuline olend inimese silmaga ja õielehti meenutavate sulgedega. Ühes taieses on kunstnik kontakti võtnud «Maavaimudega» – näeme lamava naise lühikest seelikut ja paljaid jalgu.
Tõenäoliselt Maarja Magdaleenat silmas pidades on ühe taiese pealkirjaks «Magdalene». Tema peast kuni põrandani langev sinine sall raamib naise keha kahelt poolt ja seda saab tõlgendada taevana. See teos on viimane kolmikus, kus keskel on linnupilt «Mai» ja esimeseks on «Tantsija».
Esimesena torkab silma «Magdalene» huvitav koloriidiline lahendus. Selleks on ainult üks värv, rikkalikult nüansseeritud soe kollane, kuhu tausta maalimisel on veidi pruuni juurde lisatud. Vaataja tähelepanu suundub võluvale joonerütmile. Jooned rõhutavad torso kauni silueti kontuure ja peenikese pintsliga on lisatud paar elegantset kaart üla- ja alakehal. Rinnanibude asemel on silmad.
Rauno Thomas Moss, kes tunneb Kõuhkna varasemat loomingut, on tähele pannud, et nüüd on natuke sisse tulnud varasemates aktides puudunud erootika. Aga ka selles maalis on koloriidi, vormi ja joone kunstilist ilu rohkem kui sensuaalsust. Mossi sõnul ei olevat autor ka mehi varem maalinud. Nüüd mõned on, kõige suurem neist «Luikede tants».
Anne Kõuhkna figuuride kohta üldistavalt öeldes tuleb tunnistada õigeid proportsioone ja vähest dünaamikat. Tema võimalikke portreid ma kujutan ette sarnanevat Lembit Saartsi omadega. Tegu on ikka eelkõige koloristiga.
Lillebuketid
Malle Leisi rikkalikus loomingus on kesksel kohal popstiili lüürilisem haru, mis avaldub kõige väljapeetumalt kaunite lillede maalimisel, kohati eeskujuks vene lakkmaal. Galeriis Art & Tonic avatud näitusele «Puutepunkt. Punkt» on tehtud nutikas valik: barokseid bukette on välditud, näeme heledates avarustes lendlemas üksikuid erksavärvilisi õisi. Taustad on silmapaistvalt ühtlaselt kaetud heleroheka või -kollaka värviga.
Kõuhkna tihedalt läbitöötatud lõuendite kõrval avaldub selgemini Leisi isikupärane popilikkus. Eri stiilid on pandud suurepäraselt kokku teineteist täiendama.
Näitust «Puutepunkt. Punkt» saab galeriis Art & Tonic (Kastani 48) vaadata 28. detsembrini laupäeviti kell 12–16.